esmaspäev, 19. veebruar 2024

Aasta algab

Päris aasta algab seemnevaruga toimetades ja õunapuudele pilku visates, et kuidas (ja kui palju) lõigata. Täna saabus viimane postipakk seemnete ja pudi-padiga peale... tegin miinimum tellimise summa seepidega täis, A. tunnustas, et kuidas ikka oskan.
Nagu mul juba tavaks saanud, siis ei plaaninud seemnevaru eriti suurendada. Ainult porgandiseemned olid otsas... eelmisel aastal ei ostnud. Märkmelehele märgitud porgandi valikut oleks osaliselt saanud täita Rootsi kaudu, aga hind oli nii kallis, et tegin teist moodi...  märkmeleht on nüüd lihtsalt vaatamiseks. Tellitud sai kolm porgandi sorti, kokku 11 g seemet, sellest peaks kolmeks aastaks lahedalt piisama. Ja-ja muidugi, kui juba kahelt tootjalt tellisin (porgandid ühelt), siis sai plaan kohe esimese tellimuse juures korrigeeritud - kokku lisandus plaanivälise uudisena kaks kabatšokki, valge redis ja kuldne peet. 

Sel aastal plaanin neile üheaastastele lisaks nemeesia külvata; kunagi ema kasvatas - õitses hästi ja oli efektne, kuigi vihmad pritsisid õied liivaseks.


laupäev, 3. veebruar 2024

Näen, et tehakse ilma ülevaatusi; hea lugeda. Isegi käin mõnikord joonlauaga põllult lume paksust mõõtmas, aga märkmeid ei tee, lihtsalt kontrollin ilmateenistuse andmeid, ja oh üllatust, neid andmeid ei saagi ajaloost järgi kontrollida, või eksin. Ainult sademete hulka sain ajas vaadata - aga lumekihi paksusega pole sel väga pistmist.

4. jaanuaril oli külm.

9. jaauaril oli rohkem liikumist. Korraks mõtlesin, kuidas võidaks meid "Päikse" suhtes defineerida, aga see ei pruugi defineerimist väärtki olla. Pisiasi.

Tänagi tegin eesmärgiks võetud jalutuskäigu; kuna kruusatee oli salakavalalt libe ja lihtsalt märg... siis tegin võimalikult palju kõrvalpõikeid, et tund lisaks istuvast eluviisist eemal olla. Vaatasin üht aeda, mis võlus mind varem, siis kui lumi oli... täna teele asudes oli udu... võtsin pildimasina kaasa... aga tagasiteel läks ilm selgeks, päikestki oli. Olen alati mõelnud-öelnud, et tegu on mõisa moonakate majaga; täna vaatasin esimest korda majja sisse. Kõik viitas pigem mõisa-ametniku majale - korterisüsteemi polnud: piirkonnale iseloomulik köök-esik (õuest otse kööki astumine üllatab mind siiani, et miks nii - tuulekoda pole), kaks tuba ja tuba-köök - pigem põlvkondade pärast. Umbes kolmveerand meetrit paksud paekiviseinad jätavad majja väga hea kliima, kui, siis hämarus häiriks.



teisipäev, 2. jaanuar 2024

Head uut aastat!

Aasta lõpus olid väga muutlikud ilmad: meil lumekiht väga paks ei olnud, 23-26 cm kanti, lumi oli kerge... aga puudes kinni; kaks oksa vanalt pirnõunalt murdus, murdusid kõige kõremad ja püstisemad oksad, neid ei ulatunud puhastama. Lumi sulas ruttu ja vaatasin küntud põldu:
Küntud maad vaatan alati erilise pilguga, ei teagi täpset põhjust, võibolla on asi talupoegadest esivanemates. Samas, kündmislugusid tean ainult ühelt vanaemalt - temas oli talutütre hoiakut, upsakust. Teised identiteedi allikad - veskipidaja?, linnade vanatädid - kogu pere lahkus 19/20. sajandi vahetuse paiku kehvalt maalt maale laiali, üks vanavanaisa, kes on minu kõige olulisem identiteedi allikas, läks koduväiks taluga naisele ja tema poeg naitus poole suuremast talust tulnud naisega, minu ühe vanaemaga... . Vanaisa ei olnud põllupidamisest eriti huvitatud, oli sepp, rajas mitu õunaaeda, pidas mesilasi.

Näärid veetsin Tartus:
Tartus oli ja on palju rohkem lund. Toometagusel ehk metsikul Toomel on lumi palju puid murdnud.


Karlova:

1. jaanuar oli karge. Head uut aastat!



reede, 15. detsember 2023

10 õunasorti

Tellisin Rebase talust õunu mekkimiseks. 10 sorti sain. Nüüd kõht valutab veidi; nagu jõululaualt kõike head-paremat proovides.

'Sweet 16'

Mure kollakas-kreem viljaliha näeb välja väga isuäratav. Esimene maik on magus, siis lisandub värskendav õrn happe park/vürts. Koore kuiv maitse häirib. Järelmaik avar, kerge, värskendav ja suhkrune.

'Liberty'

Omapärase maitsenoodiga - tuttav kuskilt lapsepõlvest, kas Saaremaa seemik? Magushapu. Järelmaik iseloomuliku vürtsiga, mõrkjas.
Rohkem mõeldes - maitsesarnasust on üleküpse 'Joonik aniisiga', siit ka mõte, et võibolla ei tohiks ka 'Libertyt' liiga kaua puus hoida.

'Signe Tillisch'

Pretentsioonitu maik.
Olen sorti kohanud varem ühes linnaaias ja Läänemaal. Veel sel sügisel viskasin puule pilgu peale, et kust pookeoks võtta, aga ei, ei too teda oma aeda.

'Filippa'

Juba lahti lõigates tunneb erilise vürtsiga lõhna. Magushapu. Vilja koor on meeldivalt vürtsikas.
Olen seda sorti ka varem kohanud - ühes vanas linnaaias. Puu on kõrge koonla kuju ja rippuvate okstega - võras on külmakahjustuste tõttu surnud alad; aga puu on saagikas ja õunad ühtliku suuruse ning kujuga. Käisin teda aastaid piilumas ja hindamas, aga pookeoksa ei võtnud, sest oli aastaid, mil ta korralikult ei küpsenud(koristusküpsus), kuigi päikse poole võras oli siiski alati ka valminud õunu. Pean sorti maapiirkonna jaoks külmaõrnaks.

'Zarja Alatau'

Parajalt mureda viljalihaga. Magushapu - vürtsi jõnks on kuldrenetilik aga hape mõneti antonovkalikult sirge.

'Kuramaa taliõun'

'Cortland'-ile sarnane kuivus, (oluliselt) hapukam, hape meeldiva vürtsiga, aga veidi toore nüansiga. Magushapu, värskendav järelmaitse.

'Lea'

Roheka tooniga viljaliha. Tavaline magushapu, veidi muruse noodiga. Juba nädala jooksul tekkisid õuntele mädaniku plekid. Kas tõesti on olemas sort, mille parim maik kattub riknemise ajaga?

'Tšistotel'

Pirakad õunad. Tavalise maitsega - magushapu.

'Spartan'

Igav, tasakaalus hapu ja magus, mahe. Õrn magus järelmaik.
Mul on selle sordiga seoses mälestus 30 aasta tagant. Jaan Kivistik oli kinkinud kääbuskasvulisele alusele poogitud 'Spartani', puul oli esimene saak, üks õun, õun sai kolme vahel ära jagatud ja mekutasime, maitsest mingit erilist elamust ei saanud, aga õun oli sama punane nagu siin pildil.

'Aule'

Maitselt meenutab oma üht vanemat - 'Cortlandi'. Järelmaik on väga õhuke, ununeb kohe. Vili kauni roosaka jumega, kuju korrapärane kujukate varre- ja karikaõõnsusega.


kolmapäev, 6. detsember 2023

Taevas

Jalutuskäigul mõtlesin, et kolm igavat vaadet kolmest punktist... aga huvitavad pilved liikusid edelast kirdesse, üle pea.

Igav vaade läände.

Viimane pilk, kirdesse.


teisipäev, 5. detsember 2023

Händkakk

Linnu määramine ei läinud kergelt. Umbes paar nädalat tagasi nägin üht hääletut tumedat kogu, oli hämar, vana kõrge lepa harude vahel, liikus ühelt teisele; mõtlesin veel, et nugis nii kõrgele roninud, või ronk magab. Aga, aga enne lund, tänasest vist juba kuu aega tagasi olid sumedad õhtud; siis kuulsin kakulise häält; kummastav veidi nõiduslik oli - kostus kilomeetri pealt nagu oleks paarisaja meetri kaugusel, heli meenutas milleski koera haukumist ja hobuse hirnatust. Üks oli selge, klassikaline kodukaku huu-uh-uh-uh huuu see polnud. Ja novembrist ei meenu nii kajavat põldu. Ja kõik oli vaid ühel õhtul, edasi on vaikus olnud. Lapsepõlvest meenub, et Saaremaal naabrite juurest saunast tulles nägime suurt ja täitsa valget öökulli, istus aida kohal kastanil; oli karge ja kuuvalge öö. Tartus toomel on kodukakud, siin on suviti kõrvukrätsud öösiti peakohale tiiruga kohutanud ja ise ehmudes sulekõrvad püsti löönud.
Mõni päev tagasi vaatasin toa aknast, et kes vanal pirnõunal istub, madalal võra sees. Küll toimetas, ajas tiibu laiali, väga veider, midagi nagu rippus, nagu oleks nugise saba ja nugis mingi linnu kätte saanud. Ja see kõik toimus pikalt. Minu uudishimu ei annud rahu - kui ta veel seal on siis lähen õue vaatama. Läks madala lennuga ära. Potsakas lind, aga mis liiki...
Täna vaadati mind nõnda:
Mina nägin teda selja poolt.




teisipäev, 28. november 2023

Novembri II pool

Aeg läheb ruttu, näiteks 16. novembril praadisin kala. No ja siis?


Juba mitmel päeval on lumi maas; on olnud päikest ja põhjakaarest tuisku. Põhjakaare tuisk on minu aias isegi nauditav, kui just põhjapoolsete tubade ja sahvri kargust mitte arvestada. Sahvri 4 kraadi on täitsa OK. Nii ta on - tagaaed täna; täitsa OK.





neljapäev, 2. november 2023

Jalutuskäik

Pole esimene sügis, kui tervisesporti teen; õlu ja vein ajaviiteks enam ei maitse; eelmisel aastal juhtus märjukesega sama moodi - polnud isu tuhkapäevani. Aga kehakultuuris olin laisem, rohkem tuulutasin pead 5 ja 7 km kõnniga. Kunagist sügise rattasõidu mahvi vist enam ei viitsi korrata, tegin siis igal kolmandal päeval keskmiselt 75 km. Praegu on keskmine jalutuskäigu pikkus üle päeva 13 km, et tunneks koormust; täna tegin 15 km.

Üleeile oli mõnus udu, aga viiendal kilomeetril udu kadus ja tuli tuul ja vihm, aga kõmpisin oma 14,4 km ära.

Täna pöörasin rappa, polnudki sellel rabalaigul varem käinud, kuigi rabaviirg paistab aknast kätte. Ta ei jäe ühelegi otseteele ja jõhvikakuulsust sel kah pole. Valisin rabale minekuks ringiga viisi, sest tahtsin võimalikult pikalt metsa ja kes kraavegi teab - kas neist üle saab.
Kopratamm töötab kahele kraavile: inseneritarkus, ja materjaliks on kasutatud ka päris kopsakaid kive.

Sellises vees saaks ise ujuda, st - üle ei hüppa.

Mets.

Kännupess.

Väga suured jänesevaabikud.

Sellel reljeefsel maaribal on ilmselt liivavõtu lohud, kuigi liiv on savisegune, aga ju polnud paremat võtta. Osad augud võivad olla ka metsavendade punkrikohad, on ühesuguse arhitektuuriga: kandilisse auku läheb rada sisse.

Esiplaanil kask, taga kuusk.

Liivas on rebaseurud.

Tee.

Teel.

Rabapoole, järjest: karukolla-mets,

sõnajala-mets,

pohlamets,

sookailu-mets.

Uuem kraav.

Mõisa-aegne kraav. Viimane mõisnik oli tuntud maaparandaja, plaanis ja juhendas ka naabermõisate maaparandust. Mõisteti juba siis, et raba on pealetungiv nähtus. Pildil on sild. Kasutasin. Natuke maad allavoolu oli teinegi sild.

Vana turbavõtukoht. Ühe servas oli veel lagunenud pätside rida: pätsid jäeti kraavi servale kuivama, pärast veeti auna; töö jäi aga pooleni.

Rabapõndak.

Pohlad.

Raba.

Siit ma enam edasi ei saanud, proovisin ka teist kaudu, aga seal jäin kraavide kolmnurka kinni; parem hirmu tunda, kui kahetseda. Ja 1,5 tundi mul varuks polnud, et eesmärgiks olnud männistunud rabakõrgendikule suurema ringiga minna, ja kui sealt otsejoones välja ei saa, siis tuleb ka tuldud-mindud teed pidi tagasi minna. Hämaras ja väsinuna tundmatus rabas ja metsas jalutamine ei ole väärt mõte.

Rabamänd.


Tagasiteel põikasin ka ühte raiesmikevahelisse vanasse kuusikusse: raiesmikelt paistab valgus metsa ja päris metsatunnet ei teki, aga kuused ja männid on võimsad.