Eile-üleile sirvisin aiakalendreid: käo ja ööbiku olen alati ära märkinud ja enamasti on nad tulnud järjestikul päeval - kägu enne ja siis ööbik. Sel korral on märkmeta päev vahel: pühapäeval kägu ja täna hommikul ööbik.
Pookimistöö tegin ühel kargel päeval enne lund, 18-ndal, laiendasin kaht sorti; aiakalendrist hakkas silma, et olen kaks aastat tagasi roosat seerinkat pookinud, aga nüüd üldse ei mäleta, et kuhu, et äkki lõikasin sel aastal muu pähe välja, ei tea.
Lillepeenart ma enam ei pea. Nägin pildi ära ja on nagu kõik.
.jpeg)
Muidugi ma tean, et seal kraavikallastel kasvavad paplid, aga täna avastasin nad jälle.
Jänesekapsas. Täna oli jänestel teineteisega jooksmist, 4 jänest nägin.
Sellel raiesmikul oli minu jõulumets; oli kujunenud traditsioon siin ära käia, siis kui maa külmunud või õhuke lumi maas. Üle põllu muul ajal ei tahtnud käia... savine... . Enam ei taju kunagist plaani, uus koht. See jänesekapsa kuusik oli vana ka.
Raiesmiku-äärne tuulemurd.
Kunagi ronisin selle metsaserva kase otsa, et kõrgemat vaadet näha.
Siia tulen veel tagasi, olen sellist asja varem ka näinud, aga tookord polnud võimalust pikemat vaatlust teha.
Siin märjal savisel künkal oli kunagi majake, korralik vinklis väike maja. Minu ema oli vist selle maja viimane elanik. Skvottis, nagu nüüd öeldakse. Oli samuti kevad. Ema käis koolist koju, et ehk saab vaikuses eksamiteks õppida, olid veel kuuekümnendatelgi koolide ühiselamuks juhuslikud ruumid, vaat et mitukümmend inimest ühes toas-saalis. Nii ema kodu kasuks otsustas. Aga kodus tal ema muudkui kamandas, isa ja ema nääklesid ja kaks ligi kümneaastast tütrukud kraaklesid. Minu vanaemal oli veider (pime) kamandamise komme; nii kui rahu ja vaikus tekkis, oli vaja käske jagada. Ema eelistas sõltumatumat elu... pealegi hädasti oli vaja eksamiteks õppida.
Savine maa, mis põlluviljelust siin küll võimalik teha oli? Talinisu külv on siin hävinud.
Samast läheb Eestimaa ja Liivimaa piir. Märk rabamaastkul kes teab mis ajast. Ma ei suuda mõista selle piiri rajamise otstarvet. Teisel rabal on piir oma sakkidega samuti maha märgitud, aga vähemmärgatavalt säilinud, samuti järgmisest suurest rabast jookseb selge jutt üle jne.
Arheoloogia algkursus savise künka jalamil. Tunnistus majast ja
peenemast tarbeklaasist.
Aknaklaasi kild.
Võibolla tõi siia ja kasutas seda portselantaldrikut minu ema oma võileibade ja teetassi all.
Keraamika.
Mesilased tulevad päris võsa sisse.
Siin oli veel hiljuti segamets. Mänd, lepp, haab ja kask kõrgematest. Mänd ei ole jätkanud. Ühtegi mändi ei leidnud.
Jällegi veidi ajalugu; kivide rida metsas, siia peale oli kunagi traataed veetud, nii vast vanal eestiajal, metsaraie on traadid kaotanud. Aed on täiesti sirge ja mineraalsema mulla ja rabamulla piiri ei markeeri. Ka talu piiri ei markeeri, täiesti tõsiselt võib seda pidada meridiaani märkimiseks.
Sihvakas murumuna (Lycoperdon excipuliforme)
Eestimaa ja Liivimaa piiri põllult leidsin vaskmündi, päris tükk uurimist oli, et täpne määramine teha, numismaatika on mulle võõras: 2 kopikaline 1812. aastast.
.jpeg)
